Jaanuar 2026 - Jooksureis
18.01 – 31.01.2026
Meie esimene spordireis! Kuidas see läks?
Jaanuaris toimunud reis Keeniasse sai välja reklaamitud kui spordireis, kuid aja jooksul kujunes sellest omamoodi vorm ja tegu. Nagu uute asjadega ikka kipub olema, kui neile vabadust jätta.
Spordihuvilistega tulid kaasa nende kaaslased, kes esialgu arvasid, et spordi tegemisest jäävad nad pigem kõrvale, kuid kambavaim ja keskkond tegid oma töö – need, kes ei plaaninud joosta, tulid samuti kaasa hommikustele sörkidele või tegid kaasa jõutreeninguid.
Erinevad liikumise soovid sulandusid omavahel kokku ja lõpuks sai sellest suurepärane liikumis- ja kogemusreis!
Mitmekülgsed treeningud
Treeningud olid selle reisi loomulik osa, mitte eraldi eesmärk. Me liikusime iga päev – vahel rohkem, vahel vähem -, aga liikumine oli alati kohal.
Jooksime mägistel maastikutel ja punastel saviliiva teedel, tegime mäkkejookse, pika jooksu savannis ja staadionilõike koos kohalikega. Vahepeal lisasime jõutreeninguid ja rahulikumaid jooksuringe, Treeningute eesmärk oli eelkõige anda lihtsalt tunnetus, milline Keenia maastik on.
Kõrgmäestikus treenimine on veel omaette kogemus. VO2max esialgu langeb ja iga väike tõus ajab pulsi üles. Kõrgus andis end nii mõnelegi tunda. Aga just see muutis treenimise huvitavaks, sest see ei olnud tavaline kodune pingutus.
Võib-olla kõige üllatavam oli see, et lõpuks tulid kõik kaasa. Igaüks leidis oma rütmi ja keegi ei jäänud kõrvale.
Eesti Maja kui keskpunkt
Nagu meie reisidel ikka, oli reisi kandvaks osaks Eesti Maja Keenias ideoloogia.
Koht, kus päeva lõpus kokku tulla, muljeid jagada, head toitu süüa, eesootavast rääkida, puhata ja olla.
See kodune tunne ongi ilmselt see, mis meie reise iseloomustab ja eriliseks teeb.
Keenia lopsakas loodus
Kuigi suur osa Keeniast on kaetud kõrbe või savanniga, siis meie reiside piirkonnas on küll kohati kuiv ja tolmune, kuid siiski ka palju lopsakat loodust – mäestik ja rohelus, teeistandused, vaated Mount Kenya suunas, punased saviliiva teed ja rahvuspargid nagu meie külastatav Lake Nakuru National Park.
Meie reis kulgeb suuresti Suue Riftioru serval. See on koht, mis miljonite aastate jooksul on Aafrika mannert kaheks kiskunud, paari millimeetri kaupa aastas.
Nyahururu ümbruses muutub loodus pidevalt. Ühel hetkel jooksed roheliste küngaste vahel ja järgmisel oled punasel mullateel, kus tolm tõuseb sammude all ja silmapiir on avatud. Hommikuti on õhk jahe, päeval kõrvetav ja õhtuti mõnusalt jahutav.
Meie päevad viisid meid erinevatesse paikadesse selle sama maastiku sees. Jooksime mööda väikseid külateid, kus lapsed tee ääres kaasa lehvitavad, tegime pikemaid jookse avaramates piirkondades, kus ümberringi on ainult vaikus, loodus ja loomakarjad.
Üks suur ja oluline osa sellest reisist on kindlasti rahvuspargi külasus. Lake Nakuru National Park annab suurepärase ülevaate Keenia floorast ja faunast, ilma sõidu peale liigset aega kulutamata. Ööbimine rahvuspargis külalistemajas on samuti vahva kogemus. Tegime naistega terrassil ÜKE-t ja vaatasime taamal sebrasid mööda jalutamas.
Kuna Keenia keskkond on intensiivne ja väsitav, siis mahtus päevadesse ka vaiksemaid puhkehetki, kus igaüks sai omaette olla, massaaži võtta, muljeid reisipäevikusse kirja panna.
Mis sellest reisist tegelikult kaasa tuli?
Reisijuhina on seda reisi on raske kirjeldada ühe kindla kategooriaga. See ei olnud ainult spordilaager ja see ei olnud ka lihtsalt puhkus. See oli imeline kombinatsioon liikumisest, keskkonnast ja inimestest, mis pani asjad natuke teistmoodi paika.
Ja võib-olla kõige täpsemalt võtab selle kokku üks lihtne asi – see tunne, et kõik lihtsalt voolas. Loomulikult mõne väikese viperusega, milleta Keenias ei saa.
Grupis oli 13 väga erineva taustaga inimest. Oli nooremaid ja vanemaid, sportlikumaid ja neid, kes alles avastasid liikumist. Aga Keenia keskkond teeb midagi! Tekib mingi ühine tunnetus, kus kõige mugavam ja turvalisem on üksteisega koos.
Aitäh kõikidele grupis osalejatele! Loodetavasti sai igaüks teist kustumatuid mälestusi.