Üks pikk teekond on jõudnud lõpule!

Aastal 2014 võtsime oma hoole alla kaks Keenia tüdrukut – Winfredi ja Rebecca. Seadsime endale eesmärgiks toetada nende haridusteed ning tasuda koolimaksud ja vajalikud elamiskulud seni, kuni nad õpivad ja suudavad seejärel iseseisvalt oma eluga edasi minna.

Rebecca toetamine algas põhikooli lõpuklassides, Winfredi hakkasime toetama keskkooli esimesest aastast. Aastate jooksul jõudsid mõlemad samm-sammult edasi. Winfred lõpetas Nyeri National Polytechnic’us arvutiõppe programmi ning Rebecca Ruirus asuva Zetechi ülikooli ajakirjanduse erialal.

Tänaseks võime öelda, et kunagi seatud eesmärk sai täidetud ja mõlemad noored naised on hariduse omandanud ning töötavad palgalisel tööl.

Tagantjärele võib kogu teekond tunduda lihtne. Oli vaja hoolitseda selle eest, et tüdrukutel oleks olemas kooliraha ja eluks vajalik, nemad aga said õppida ning elada võimalikult tavapärast lapse ja noore inimese elu.

Tegelikkuses ei olnud kõik sugugi nii lihtne. Aastate jooksul tuli korduvalt silmitsi seista ootamatute olukordade ja väga erinevate väljakutsetega nagu näiteks kaduma läinud kooliraha, ebausaldusväärsete abiliste ning paljude teiste Keenia oludest tulenevate probleemidega. Oli hetki, mil kogu ettevõtmise jätkumine oli küsimärgi all.

Ometi ei andnud meie Eesti toetajad alla. Jätkasime seni, kuni kunagi seatud eesmärk sai täidetud.

Rohkem kui ainult kooliraha

Meie soov ei olnud pakkuda tüdrukutele ainult rahalist tuge. Püüdsime võimaluste piires olla neile ka inimesed, kelle poole saab pöörduda ja kellele saab loota.

Mitmel aastal järjest veetsid Winfred ja Rebecca meie juures jõule. Nende kohtumiste kaudu õppisime meie paremini tundma nende maailma ning nemad meie oma. Aastate jooksul tekkis suhe, mis ulatus kaugemale lihtsalt koolimaksude tasumisest.

Viimastel aastatel on rollid mõnes mõttes isegi vahetunud. Tüdrukutest, keda kunagi aitasime kooli saata, on saanud noored täiskasvanud, kes on omakorda olnud meile abiks Eesti külaliste juhendamisel ja Keenia elu tutvustamisel.

Miks me seda tegime?

Algusest peale oli meie mõte üsna lihtne: me ei saa lahendada kõiki Keenia probleeme, kuid saame muuta mõne konkreetse inimese elu.

Haridus annab noorele võimaluse ise oma tulevikku kujundada. Eesmärk ei olnud tekitada pikaajalist sõltuvust abist, vaid aidata noorel jõuda punkti, kus ta saab ise oma eluga hakkama.

Kristlasena olen seda projekti näinud ka väga praktilise ligimesearmastusena. Alati ei ole meie võimuses muuta tervet maailma, kuid võimalik on märgata inimest, kelle Jumal on meie teele toonud, ning teha ustavalt seda, mis on meie võimuses.

Täna, kui mõlemad noored naised on hariduse omandanud ja töötavad, võime öelda, et selle projekti peamine eesmärk on saavutatud.

Mida see kõik maksma läks?

Kõigi nende aastate jooksul oleme projekti raames kahe noore inimese hariduse ja elutee toetuseks panustanud kokku üle 22 000 euro. See on märkimisväärne summa, kuid 12 aasta perspektiivis tähendab see investeeringut, mis on reaalselt muutnud kahe inimese elu – andnud neile hariduse, uued võimalused ja aluse iseseisvaks eluks.

Projekti viimase aasta eelarve jäi 2731 euroga puudujääki. Kui keegi soovib aidata meil ka selle viimase osa teekonnast lõpule viia, saab teha annetuse:

MTÜ Eesti Maja Keenias
IBAN: EE172200221093799327
Selgitus: Keenia orvud

Iga annetus aitab katta projekti viimase aasta puudujääki ning panna ka rahalises mõttes punkti ühele pikale teekonnale.

Soovi korral saate tutvuda projekti tulude ja kulude eelarvetabelitega. Samuti oleme aastate jooksul pidanud projekti kohta blogi, kuhu on jäädvustatud Winfredi ja Rebecca käekäik ning selle pika teekonna erinevad etapid.

Kõige olulisem tulemus ei mahu siiski ühtegi eelarvetabelisse. Kaks noort inimest, kelle tulevik oli kunagi väga ebakindel, said võimaluse õppida, kasvada ja jõuda iseseisva eluni.

Üks pikk teekond on jõudnud lõpule.

Projektijuht Tiidrek Nurme

The post Keenia koolitüdrukute toetamine appeared first on Eesti Maja Keenias.

Keenia reis märts 2026 – saabumine ja esimesed päevad

Reis algas kõigile sarnaselt. Mugav väikebuss ehk matatu võttis reisilised Jomo Kenyatta lennujaamast peale ning algas varahommikune 3,5-tunnine sõit Nyahururusse. Keenia mõistes pole see midagi erilist, kuid esimene kokkupuude kohaliku liiklusega, kus hüpped, kiirendused ja ohtlikud möödasõidud hoiavad nii mõnegi väsinud inimese ärkvel ja valvel. 

Nyahururus võeti rahvas vastu kohaliku poolvedela, kissellilaadse joogiga, mida nimetatakse uji-ks. Kui reisijuht Tiidrek Nurme kõigile 14 reisijale selgeks tegi, et kõik ei elagi Eesti Majas, tekkis esialgu hämmeldus. Kuidas nii? Kas tegid meile tünga? Tiidrek põhjendas seda sellega, et tippaegadel on kasutusel koguni neli maja. Nii selguski, et Eesti Maja Keenias ei olegi üks konkreetne maja, vaid hoopis palju enamat.

Esimene päev Nyahururus on korraldajate poolt hästi paika timmitud. Pärast väikest hommikust pausi tuleb esimene lõunasöök, rahavahetus, Olümpia hotelli katus ja toidupoe külastus. Päev lõppes Pakistanipärase õhtusöögiga. See kõik viib lati nii kõrgele, et uue päeva ootuses on inimesed alati elevil.

The post Reisi kokkuvõte: MÄRTS 2026 appeared first on Eesti Maja Keenias.

Mitmekülgsed treeningud

Treeningud olid selle reisi loomulik osa, mitte eraldi eesmärk. Me liikusime iga päev – vahel rohkem, vahel vähem -, aga liikumine oli alati kohal.

Jooksime mägistel maastikutel ja punastel saviliiva teedel, tegime mäkkejookse, pika jooksu savannis ja staadionilõike koos kohalikega. Vahepeal lisasime jõutreeninguid ja rahulikumaid jooksuringe, Treeningute eesmärk oli eelkõige anda lihtsalt tunnetus, milline Keenia maastik on.

Kõrgmäestikus treenimine on veel omaette kogemus. VO2max esialgu langeb ja iga väike tõus ajab pulsi üles. Kõrgus andis end nii mõnelegi tunda. Aga just see muutis treenimise huvitavaks, sest see ei olnud tavaline kodune pingutus.

Võib-olla kõige üllatavam oli see, et lõpuks tulid kõik kaasa. Igaüks leidis oma rütmi ja keegi ei jäänud kõrvale.

Eesti Maja kui keskpunkt

Nagu meie reisidel ikka, oli reisi kandvaks osaks Eesti Maja Keenias ideoloogia.

Koht, kus päeva lõpus kokku tulla, muljeid jagada, head toitu süüa, eesootavast rääkida, puhata ja olla.

See kodune tunne ongi ilmselt see, mis meie reise iseloomustab ja eriliseks teeb.

Keenia lopsakas loodus

Kuigi suur osa Keeniast on kaetud kõrbe või savanniga, siis meie reiside piirkonnas on küll kohati kuiv ja tolmune, kuid siiski ka palju lopsakat loodust – mäestik ja rohelus, teeistandused, vaated Mount Kenya suunas, punased saviliiva teed ja rahvuspargid nagu meie külastatav Lake Nakuru National Park.

Meie reis kulgeb suuresti Suue Riftioru serval. See on koht, mis miljonite aastate jooksul on Aafrika mannert kaheks kiskunud, paari millimeetri kaupa aastas. 

Nyahururu ümbruses muutub loodus pidevalt. Ühel hetkel jooksed roheliste küngaste vahel ja järgmisel oled punasel mullateel, kus tolm tõuseb sammude all ja silmapiir on avatud. Hommikuti on õhk jahe, päeval kõrvetav ja õhtuti mõnusalt jahutav.

Meie päevad viisid meid erinevatesse paikadesse selle sama maastiku sees. Jooksime mööda väikseid külateid, kus lapsed tee ääres kaasa lehvitavad, tegime pikemaid jookse avaramates piirkondades, kus ümberringi on ainult vaikus, loodus ja loomakarjad. 

Üks suur ja oluline osa sellest reisist on kindlasti rahvuspargi külasus. Lake Nakuru National Park annab suurepärase ülevaate Keenia floorast ja faunast, ilma sõidu peale liigset aega kulutamata. Ööbimine rahvuspargis külalistemajas on samuti vahva kogemus. Tegime naistega terrassil ÜKE-t ja vaatasime taamal sebrasid mööda jalutamas. 

Kuna Keenia keskkond on intensiivne ja väsitav, siis mahtus päevadesse ka vaiksemaid puhkehetki, kus igaüks sai omaette olla, massaaži võtta, muljeid reisipäevikusse kirja panna.

The post Reisi kokkuvõte: JAANUAR 2026 appeared first on Eesti Maja Keenias.

1. Nyahururu - esimene ehe kohtumine Keeniaga

Nyahururu oli meie külaliste esimene päris peatus pärast Nairobi lennujaamast väljumist. Kolm päeva kujunesid täis elamusi ja sissevaateid päris ellu – just sellesse Keeniasse, mida turismikataloogid kunagi täielikult edasi ei anna.

Programm oli mitmekesine. Külastasime võimsat Thomson Falls koske, käisime tiigi ääres jõehobudega kohtumas. Elamust pakkus jalutuskäik slummi – Muhendi külla, kus on varem aastaid asunud ka Eesti Maja keskus.

Meil vedas ja juhuse tahtel saime sisse astuda ka Eesti Maja Keenias algusaastate hoonesse, kus majavalvur näitas uhkusega kanamuna, mis olevat jäänud meie varasemast ajast. Reliikvia või kurioosum – otsustab igaüks ise. Üks on kindel: seal, kus inimesed elavad, seal on elu.

Palju emotsioone pakkus ka sportlaste treeningute vaatlus Nyahururu staadionil, mida jälgides on selge, et Keenia suurmeistrid ei tee tulemusi allahindlusega. Distsipliin, rütm, töössse uppumine – kõik on ehe kinnitus, et maailmataseme vorm sünnib järjepidevast pingutusest.

Kõige soojemad hetked sündisid aga kohalike kodudes. Õhtusöögid Prince’i ja Gloria juures ning Cathrini ja Steveni juures avasid Keenia külalislahkuse kõige siiramas vormis.

Nyahururu asub täpselt ekvaatoril ja kuulsa sildi juurde sõitsime vaid kümne minuti kaugusele Tuk-tukiga. Seal demonstreerisid kohalikud oma „mustkunsti“ – ühel pool ekvaatorijoont pöörleb vesi vasakule, teisel paremale. Küsimusele, kas see on petutrikk, saime muheda vastuse: „Vähemalt ma ei varasta.“

Piirkonna kõige populaarsemad turistikad on kindlasti Thomson Falls juga ja jõehobude tiik. Kuid kõige maalilisemaks kogemuseks kujunes päikesetõusu vaatamine üle pilvede ja oru. Omamoodi spontaanseks kogemuseks oli ujumine maalilises mägijärves.

4. Iten - sportlaste kodu ja ootamatud esinemised

Iteni sportlasküla külastus hõlmas kõiki piirkonna olulisi paiku: Tartu riiete tehas, Singore mets, Kerio View hotell ning pühapäevane kirikukülastus.

Kirikus juhtub pahatithi alati üks asi: külalised kutsutakse esinema. Nii ka meiega. Esitasime koos Eesti hümni, mis sobis küllaltki hästi kirikumuusika repertuaari. Üks hümni salm ütleb ju: „Su üle Jumal valvaku.“

Kerio jõe ääres nägime veel üht kohaliku elu äärmust – tasu eest sooritavad noored mehed julgus- ja osavushüppeid sügava kuristiku kohal. Vaatepilt on korraga vapustav ja vastuoluline.

5. Karatina - teeistanduste ilu ja Mukunga vaikne lugu

Reisi lõpp viis meid Karatina piirkonda, mis on tuntud oma ulatuslike teeistanduste poolest. Sügavrohelised väljad loovad tunde, nagu ei oleks maailm kliimamuutuse kiuste midagi kaotanud.

Ent teetehases avaneb kainestav tegelikkus: tootmine sõltub suuresti Mount Kenya metsadest toodavast puidust, mida kulub iga päev suurtes kogustes. See paneb paratamatult küsima, kui kaua loodus seda tempot talub. Mets ise on veel alles ning sealgi jalutasime ning nägime elevandi vägitükke lõhutud puude näol. 

Karatina kandis asub ka jooksumees Mukunga kodu – mees, kelle eluolust ei oska keegi midagi täpset öelda, kuid kelle side Eestiga on siiani tugev.

Tema maja seinal seisab uhke kiri „Tallinn Marathon Winner 2021“, ning üks tuba on täidetud karikate ja meenetega, mille ta on saanud just Eesti võistlustelt.

The post Reisi kokkuvõte: NOVEMBER 2025 appeared first on Eesti Maja Keenias.

Aitäh meie esimesel reisil osalenutele! Oli meeleolukas reis Päris Keeniasse, mis lõi kustumatuid mälestusi nii meile kui kohalikele, kes meid võõrustasid.

Ringreis: Nakuru rahvuspark ja Baringo järv, Iteni spordilinn

Viiendal päeval läksime ringreisile, mis algas Lake Nakuru rahvuspargi külastamisega. Lõvide ja sebradega koos jäime rahvusparki ka ööbima. Edasi jätkus meie teekond Baringo järve äärde, kus saime kogeda imelist üksindust keset järve ja külastada järve keskel väikesel saarel elavat Njempisi hõimu.

Külastasime ka maailma jooksupealinnaks nimetatud Iteni küla, kus üks eredamaid hetki oli õmblustöökoja Tartu külastamine, mis on nime saanud just meie Eesti Tartu järgi. Seda lugu jutustame teinekord pikemalt. Itenis sai loomulikult näha ka jooksmist ja külastasime staadionitreeningut.

The post Reisi kokkuvõte: JAANUAR 2025 appeared first on Eesti Maja Keenias.